BAKTERIAALNE REOSTUS JOOGIVEES

Aina rohkem on kuulda, et inimeste joogiveest leitakse bakteriaalset reostust. See on väga tõsine teema, mille tagajärjed võivad väga halvasti mõjutada inimeste tervist. Üldjuhul on tegemist coli-laadsete bakterite või soole enterokokkide kõrge sisaldusega joogivees ning tavaliseks tagajärjeks on kõhulahtisus ja oksendamine (eriti rasked on sümptomid nõrga immuunsüsteemiga inimestel). Coli laadsete bakterite puhul on tegemist fekaalse reostusega. Üritan selgitada mõistlikku tegevusjärjekorda, kui peaks olema bakteriaalse reostuse kahtlus.

Esimene samm- veeproov. Teine samm- selgeks teha reostuse allikas ja seejärel kaaluda võimalikke variante, et kust tuleb vesi- kas oma kaevust või ühisveevärgist? Ühisveevärgi vesi peab vastama kehtestatud kvaliteedinõuetele ehk reostuse korral vastutab veemüüja. Kui aga vesi tuleb oma kaevust, siis peab probleemiga tegelema juba kaevu omanik ise.

Reostus saab kaevu, olgu selleks nii salv-, kui puurkaev, tulla kahte teed pidi. Kas kaevu suudmest või läbi maapinna koos veega, mis kaevu toidab. Alati on lihtsaim kriitilise pilguga üle vaadata, kui tihedalt on kaev kaetud, kas on välistatud, et väikesed putukad või närilised kaevu ei satu. Kuna kaevuvesi on üldjuhul soojem, kui +6 kraadi, siis talveperioodil otsivad kõik elusorganismid vett ning sooja. Välistada tuleks ka pinnavee voolamine kaevu kõrge pinnavee taseme tõttu juhul, kui nt puurkaevu suue asub allpool maapinda või salvkaevu ülemine ots asub nt maapinnal. Kui on välistatud, et reostus läbi suudme kaevu on sattunud, on järgmine variant kaevu konstruktsioon, mis võimaldab reostusel koos veega kaevu jõuda. Salvkaevu puhul on konstruktsiooniks üldjuhul rõngad, mille vuugid peavad olema hermeetilised, puurkaevu puhul manteltoru ja selle taga olev tsementisolatsioon, mis eraldab pinnavett põhjaveest. Eriti „haltuurakaevude“ puhul pole kaevu konstruktsioonile väga tähelepanu pööratud, ja seepärast saabki sellisel puhul tegeleda vaid tagajärgedega.

Järgmine samm on - vaadata peeglisse. Fakt on see, et suurem osa reostusest tekitame enda poolt. Kui reovee kogumispaagiks on septik või veel hullem, mõni paak, mille põhja on harvema tühjenduse huvides tehtud mõned augud, ei saa imestada, et reostus lõpuks kaevu jõuab. See juhtub sellepärast, et maa alla sattudes bakterid ei hävine, neil puuduvad vaenlased (hapnik, putukad, päike) ja nad saavad oma elukeskkonda laiendada seni, kuni Te neid „toidate“.

Pinnavesi on seotud põhjaveega läbi loodusliku filtratsiooni, mis aga lõpuks alla annab, kui reostus on piisavalt suur. Kui aga suudate välistada ka selle teguri, on järgmine variant reostus, mis tuleb kaugemalt, nt lägahoidla, kuskil purunenud kanalitoru vms, kuid kaevu saab vesi ikkagi läbi (tavaliselt vigase) konstruktsiooni. Ja sealt juba naabri kaevu... ja sealt edasi. Mida väiksem on reostunud piirkond, seda parema tulemuse annab ka võimalik reostuse likvideerimine. Näiteks ühe närilise kaevu kukkumise saab heastada kaevupesu ja desinfitseerimisega, kuid kui reostus tuleb kaugemalt, siis tervet maapinda keegi desinfitseerima ei ole võimeline.

Deso tehakse üldiselt klooripõhiste kemikaalidega (nii kaevud, kui trassid), kuna deso on väga spetsiifiline ja täpselt jälgitavaid metoodikaid vajav töö. Seda tööd ei soovita kellelgi ise tegema hakata, vaid kutsuda kohale kindlasti spetsialistid, kes valdavad ohutut tehnoloogiat. Suuremahulise reostuse (kui see lõpuks leitakse) likvideerimine võtab aastaid, sest kõigepealt peab katkestama bakterite toiduahela ja seejärel ootama nende hävinemist. Seepärast ongi paljudele ainsaks võimaluseks baktereid tappa selleks mõeldud seadega, olgu selleks siis spetsiaalne UV-lamp või kloreerimise dosaator.

Ükski tavafilter aga baktereid ei tapa ega ei peata. Filter on bakteritele hea elukeskkond, sest soojas ruumis ja piisava toidu juures on ikka hea elada. Palju saab selleks ära teha ise, hoides oma veesüsteemid korras, puhtad ja hermeetilised, kuid võimalikku reostust välistada on võimatu, sest kõik, mis toimub maa all, ei sõltu meist.